November 15, 2013

The ghost of a third child



Ma ei plaaninud kunagi abielluda. Veel vahem lapsi saada. Ja nuud, 12 a hiljem, abikaasa ja kahe armsa tutrega tunnen ma hirmsasti puudust sellest kolmandast lapsest. Sellest keda ma ei saa saada. Olivia sunnitus oli hasti halb ja laks kuid et jalgu alla saada, Melanie raseduse olin enamjaolt voodis voi haiglas voi kiirabis. Nii et arstid utlesid Melanie keisri ajal et sina ei saa enam rasedaks jaada, sa ei elaks seda ule. Voib olla on see lihtsalt inimese loomus tahta mida ei saa. Voib olla on see lihtsalt sellest et lapsed on vanemaks saamas ja beebit enam ei ole. Toenaoliselt ei aita see ka et mu parim sobranna siin kel sama vanused tydrukud jai kogemata kombel rasedaks.

Ning ma ei ole kindel kui padev ema ma uleuldse olen. Armastav, seda kyll, aga kannatust kui sellist ei ole ja ma ei maleta viimast korda mil ma lastega niisama mangisin. Ma taiest tean et meil vedas uskumatult et saime kaks ilusat tudrukut ja kellegile midagi halba ja permanentset ei juhtunud. Aga ma tunnen end natuke nukralt moeldes sellele vaikesele beebile keda me ei saa......